Rääkides meisterlikult komponeeritud meediamanipulatsioonidest “meelelahutustoote” - kui kasutada ainsat, ent sobimatut üldnimetajat - turuletoomisel, siis Eestis on neid olnud vähe. Ja seda mitte põhjusel, et meedia oleks kuidagi liiga läbinägelik. Viimastest õnnestunud näidetest tasuks mainida äsjalõppenud valimisperioodil eetrisse paisatud Laura lugu “Võid kindel olla”, aga siin kerkib küsimus, kumb võitis enam: artist või erakond? Teist nägin äsja telekast - Maimiku-Tolgi tüli Kormoranide filmi eetrisselaskmise õiguse pärast. Saab näha, kas olen Maimiku meediatalendi austajana tema suhtes ka piisavalt empaatiline… Kolmandale aga tahaksin pühendada järgnevad napid read.
Kuigi Eesti teatrimaastikul on pungitabaste hoiakute ja bändipõhimõttega enim flirtinud Von Krahli trupp, on viimastel aastatel sootsiumile kindaheitmises siiski kõige veenvam olnud NO Teater. Olgem ausad: Ühtse Eesti Suurkogu käis “meie pühadustega” sama hellalt ringi nagu Sex Pistols oma kuningannaga 70ndate udusel Albionil. Meenusid “Hooliva ema-poliitiku” nutusele populismiparoodiale järgnenud kevadised naerukrambid, kui nägin hiljuti lehtedes NO poliitilise seeria järjekordse passuse "The Raise And Fall of Estonia" reklaame. Kui Postimehes saab poliitika jalaga emakeeles, siis Ekspressis peenemalt, inglist pannes ja … ilma tõlketa. Kui nüüd Keeleamet “seaduserikkujaid” ründaks, siis ilmselt kuuleksime trupi pressikonverentsil, et “Eestis on tsensuur tagasi” … Konksud vees.