27. jaanuar 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Trikk siis selline, et esimeses kaadris näidatakse olukorda, mis on halb. Midagi roostetab, laguneb, mädaneb või on keegi sant, loll või koledate hammastega. Siis toimub miski sõrmenipsu-sarnane määdzhik, pärast mida näeb publik kaadrit number kaks, kust äsjane koledus on kui peoga pühitud ning tõbisest on saanud terve, lagast läige, vistrikust vitamiin või – naasmaks siinse reklaamileiu juurde – seagripivaktsiini üle muigavast Pevkurist… vaktsiini kummardav Pevkur. Ja mida drastilisem on muutus „enne” ja „pärast” vahel, seda vägevam on selle korda saatnud määdzhik, seda hardam meie lummus ta ees.

Kuna jutu kangelaseks on sotsiaalminister, siis võib kõnealust reklaami ennast nimetada julgesti sotsiaalreklaamiks. Aset leidis see mullu novembri algul, kuid kisa jagub siiani. Nn avakaadris oli Pevkur veel rõõsa ja roosa ja teatas oma sinisilmse lapsesuuga, et „kahjuks on ravimitootjad idee, et vaktsiin peab olemas olema, kõikidele riikidele kenasti maha müünud”! Jutt jumalast õige, eks ole. Kel vähegi ajus halli, taipas seda isegi. Kuid siis sooritati kuskil kulissidetagusel vaibal Pevkuri kallal mingi müstiline määdzhik! Ja vaevalt nädal hiljem laulis sama (?) mees sotsiaalministeeriumi erakorralisel (!) pressikonverentsil juba uut laulu: olukord olevat tõsine ja vaktsiini hankimiseks tõmmatakse masus ägiseva riigi taskust kui nõiaväel „esmaseks” (!!!???) vaktsiiniostuks vajalikud 25 miljonit krooni. (Ja nagu ikka, kuulsime riigimeediast takkaotsa ka tavapärast huumoriklassikat, et ükski „patsient” ise midagi maksma ei pea, rohu maksab kinni „maksumaksja”.)